Anastassia Ivanova- kuidas õpetada hobust karistamata

Maailmas leidub palju loomulik hobukäsitlus- natural horsemanship, lühend NH  koolkondi ja tegelejaid.  Eestist tuleb  üksikuid  entusjastlikke aktiviste veel tikutulega ülesse otsida, sest enamasti on nad tagasihoidlikud ja toimetavad omaette, suurt melu ja tähelepanu otsimata. Suur rõõm on aga see, et neid inimesi leidub ja  mida aeg edasi, seda  enam jõuavad paljud hobustega tegelevad inimesed tõdemuseni, et NH on just see, mis võiks sobida neile ja nende hobusele. Anastassia Ivanova Rahula tallist räägib oma  kogemusest loomuliku hobukäsitluse teel.

Kuidas leidsid tee natural horsemanship`i ehk siis hobusega loomuliku suhtlemise juurde? Mis ajendas sind proovima alternatiivset lähenemist?

Laialt on levinud arusaam, et natural horsemanship on eelkõige Pat Parelli koolkonna lähenemine. Mina kasutan Parellit väga vähesel määral, sest see ei sobinud mulle ja mu hobusele. Kasutan natural horsemanship`i (lüh NH) mõistet kui lühendit, mis haarab kõiki nn alternatiivseid meetodeid hobuse treenimisel.
Minu jaoks on kaasaegses maailmas NH alternatiivseks lähenemisviisiks hobusega tegelemisel, lähtudes mitte ainult inimese egoistlikest eesmärkidest ja soovidest, vaid ka hobuse huvidest, mõistes tema psühholoogiat ja füsioloogiat.
See tee algas minu jaoks juba üksteist aastat tagasi, mil NH polnud Eestis üldse tuntud. Isegi Parellist polnud keegi eriti midagi kuulnud. Mul oli selleks ajaks juba mitu aastat tavalise ratsaspordi kogemust erinevates tallides ning kokkupuude seal toimuva hobuste karistamisega. Intuitiivselt tundsin, et hobusega saab ka teistmoodi koostööd teha, kuigi ei teadnud, kuidas.
Tol ajal oli mul juba oma hobune, värskelt ostetud kolmeaastane hannoveri ruun Elf. Toodud tuntud Venemaa kasvandusest, oma kiiksudega, nagu vist enamus sealt pärit hobuseid. Tema keeruline iseloom on ka üks põhjustest, miks hakkasin otsima alternatiivseid treeningmeetodeid.
Elfil oli terve rida käitumisprobleeme: ta hammustas, tegi käe kõrval ja sadulas küünalt, ei suutnud kinni seotuna seista, jooksis ära. Traditsiooniline lähenemine oleks olnud rangem distsipliin ja karistamine vale käitumise eest, kuid ma ei tahtnud seda. Tekkis võimalus tellida Ameerikast Parelli materjalid, kasutasin selle ära.
Tol ajal elas Elf hipodroomi tallis ning päris naljakas vaatepilt oli, kuidas jooksvate traavlite kõrval jalutasin mina oranži carrot stick´i ja imelike nööridega, hobune hammustas mind, mina aga ainult naeratasin talle vastu.
Oma NH teekonna jooksul olen proovinud mitut erinevat lähenemisviisi. Pärast Parellit tuli Nevzorovi Haute Ecole. Käisin Sergei Sumbaevi trenne vaatamas. Osalesin  Kiievis Jelena Molchanova tundides, tal on oma kool Horse Friends. Just tema juures sain aru, kuidas hobust õigesti koondada. Lisaks sellele olen lugenud ka autoreid nagu M. Rashid, M. Roberts, L. Kohanov, K.F.Hempfling ja M.Schafer, F. Pignon ja M. Delgado, samuti kirjandust hobuse psühholoogia ja füsioloogia kohta. Praeguseks kasutan treeningutes neid teadmisi läbisegi, ei oskagi enam selgitada, kust täpselt millised ideed olen võtnud.
Minu arvates hobuse õigeks treenimiseks on äärmiselt oluline mitte ainult teada ja kasutada NH nippe, vaid ka mõista hobuse psühholoogiat ehk kuidas hobune mõtleb ja füsioloogiat ehk kuidas hobune liigub.

Loomulik hobukäsitlus - kuidas õpetada hobust karistamata

Pilt: Ago Ruus

Kui hakkan hobusele sobivaid harjutusi valima, hindan tema füüsilist vormi ning ka psühholoogilist seisundit – kui pakun liiga keerukaid ülesandeid, kaob huvi ära. Mängimine sobib hobusele, kes on selleks füüsiliselt ja vaimselt valmis, kuna see on suhteliselt agressiivne tegevus, milles hobune peab olema valmis mulle „vastama“.

Kuidas on selle aja jooksul muutunud sinu suhe hobusega ja kuidas on muutunud hobune?

Muutusi olen märganud mitte ainult Elfis, vaid ka teistes hobustes, kellega olen tegelenud.
Peamine saavutus on hobuse enesekindluse tõus ning seeläbi rahulik iseloom. Loom ei paanitse, ei närvitse, säilitab rahu ka võõras olukorras.
Teine oluline muutus vajab natuke hobuse psühholoogia selgitamist. Lühidalt öeldes on hobusel kaks mõtlemisviisi: instinktiivne, mis ei vaja situatsiooni mõistmist, ning mõtlemine inimesele tavapärases mõistes, mis eeldab situatsiooni tajumist ja põhjuslikke seoseid. Metsik hobune kasutab peamiselt instinkte. Kui inimene hakkab hobust treenima, siis peab loom instinktide pealt ümber lülituma mõtlemise peale. Minu treeningud soodustavad mõtlemise arendamist ning käitumine instinktide alusel jääb tahaplaanile.
Kolmas asi – hobune muutub ohutuks. Elf austab mind ja arvestab minuga. Hobune ei hakka kunagi tajuma inimest kui teist hobust, kuid ta võib arvestada inimesega ja hoolida temast, kuna viimane on osa tema seltskonnast. Täpselt nagu hobune ei astu kunagi küüliku peale, kes elab temaga samas boksis.
Paraneb suhtlemine. Ratsutamistrennides olen väga tihti näinud, kuidas ratsanik sõidab omaette ja hobune jookseb omaette. Kuigi ratsanik on hobuse seljas ning juhib hobust ratsmete ja kehaga, on hobuse kehakeelest näha, et ta on täiesti oma mõtetes ning teeb harjutusi inertsist või harjumusest. Oma hobustelt nõuan ma trenni ajal 100%-list tähelepanu endale. See nõuab ka minult 100%-list tähelepanu hobusele. Ja see on range reegel, eriti Elfiga. Kui ma tegelen treeningu ajal mõne muu asjaga, näiteks räägin telefoni või mõne tuttavaga treeningplatsil, siis ei pruugi ta teha isegi lihtsaimat harjutust. Sellega näitab ta, et ei ole nõus trenni tegema, kui mina seda ei tee. Kõik harjutused, mis ma hobusele õpetan, tuleb talle kõigepealt jupphaaval lahti seletada, ning seda saab teha ainult siis, kui mul on tema täielik tähelepanu. Kui hobune on harjutusest aru saanud, siis ei pea seda enam uuesti seletama või iga trenn nõudma ja kordama, kuna minu treeningmeetodid ei põhine dressuuril, vaid seletamisel.
Kommunikatsioon on oluline mitte ainult trenni jooksul, vaid ka teistes igapäevatoimingutes, nt puhastamisel, jalutamisel, pesemisel. Näiteks Elfil on teatud kindel liigutus, kui tal on ebameeldiv või valus, kui ta ei mõista mind, kui ta on vastu või ma nõuan liiga palju. Ning kõik need märguanded on tulnud selle aja jooksul, mil oleme teinud NH trenne. Kui ma Elfi sain, oli ta väga diskreetne hobune, ei väljendanud oma tundeid. Aja möödudes ta mõistis, et kui ta väljendab mulle oma soove või tundeid, siis ma üritan nendega arvestada ning see motiveeris teda omalt poolt meie suhtlust arendama.
Treeningutes üritan kasutada võimalikult vähe piiravaid faktoreid, olgu selleks rihmad, päitsed, nöörid või aed. See muudab hobuse mõtlemisviisi. Üldiselt on hobused klaustrofoobilised loomad ning nende instinktiks on minna kitsast kohast võimalikult avarale platsile. Kuna ma üritan Elfi võimalikult vähe kinni siduda, kaob tal motivatsioon ära joosta.
Üritan anda hobustele ka vaimset vabadust, valikuvõimalust. Kui Elf ei ole trennis nõus tegema mõnda harjutust, siis on tal võimalus seda mitte teha. Mina motiveerin teda harjutust tegema, tema teeb valiku.  Hobune annab mule märku, kui ta ei saa või ei taha harjutust teha, siis ma üritan teda motiveerida, kuid lõppvaliku teeb hobune. Kui ta ikkagi harjutust ei soorita, siis on viga minus, mitte temas, sest mina ei suutnud leida viisi tema motiveerimiseks. Selline lähenemine soodustab mõtlemist.
Üldiselt on muutusi väga palju, neist väikseid ei märkagi enne, kui tegelen mõne „tavalise“ hobusega, alles siis moistan, kui korralik ja viisakas on Elf.

Missugustest põhimõtetest lähtud hobusega suhtlemisel?

Eesmises vastuses on põhimõtted juba käsitletud, kuid üks olulisematest neist on see, et hobune ei pea inimese jaoks midagi tegema. Mõned omanikud arvavad, et kui nad söödavad hobust, puhastavad, toovad maiustusi, siis hobune peab olema tänulik, neid armastama ja usinasti trenni tegema. Aga hobune ise nii ei ole palunud end talli tuua ja kõiki neid protseduure endaga teha. Minagi kaldun aeg-ajalt mõtlema, et Elf peab mind kuulama. Aga tegelikult ei pea ning seda ei tohi unustada. See on ju minu initsiatiiv, et ma tassin ta karjamaalt-tallist treeningplatsile, nõuan mingeid harjutusi, ilma milleta saaks ta rahulikult elada.
Hobune ei ole trenažöör, kes on alati valmis meid vastu võtma, proovin alati arvestada hobuse tuju ja meeleoluga. Kui ma suudan Elfi veenda, et ta on kohustatud trenni tegema, siis mul on vedanud. Tavaliselt see õnnestub, hobune harjub trennidega ära ning hakkab ise inimesega kontakti otsima. Liikumine ja huvitavate ülesannete-harjutuste tegemine pakub hobusele vaheldust ja rahuldustunnet.

Kes peaks inimene hobusele harmoonilises suhtes olema – treener, karjajuht, sõber?

Minu arvates olen ma hobuse jaoks mentor. Minu eesmärgiks on arendada hobust nii vaimselt kui füüsiliselt, et ta saaks paremini toime tulla oma igapäevaeluga, sh treeningute ja karjaeluga. Tänapäeval elab hobune inimeste loodud maailmas meie reeglite järgi, mistõttu on väga oluline, et ta oskaks väljendada oma vajadusi ning mõista meiepoolseid nõudmisi.
Mentorlus eeldab seda, et me oleme hobusega sõbrad, aga mina olen ikka natuke kõrgemal positsioonil. Kuid see positsioon peab olema saavutatud mitte domineerivat rolli agressiivselt peale surudes, mida tajusin Parelli lähenemises, vaid läbi teadmiste ja õige käitumise. Karjas valivad hobused karjajuhiks teatud tüüpi looma, kes peab olema rahulik, enesekindel, õiglane ja aus, järjekindel, usaldusväärne. Kui inimene suudab näidata hobusele, et ta on seda tüüpi, siis ei peagi hobust sundima inimest kuulama ja järgima. Sellise liidri põhimõtted (passive leadership) on väga hästi kirjeldatud Mark Rashidi raamatutes, kui keegi tahab teemat põhjalikult uurida.

Missuguseid harjutusi sa treeningu jooksul hobusega teed?

Kordetöö – liikumine kordel, sarnaneb tavalise ratsatrenniga, koondatud traav, galopp, üleminekud, peatused, suunamuutused jms, aeg-ajalt panen ette kavalettid.
Freedom – sama, mis kordetöö, kuid ilma kordeta.
Venitused – igasugused harjutused, mis on suunatud hobuse lihaselastsuse parandadamiseks, ette kummardumine ja nn kaljukits, piruetid, jalatõsted.
Haute Ecole – klassikalise koolisõidu elemendid, levade, hispaania samm, traav, croupade ja ballotade, sihime muidugi capriole. Neid elemente me õpime ning nõuan neid nii palju, kui Elf jaksab.
Mõtlemine – arendavad ülesanded, nt karbi avamine, palli toomine, esemete äratundmine ja näitamine, tähtede lugemine.
Mäng – eristan kahte tüüpi mängimist: esimene on interaktiivne liikumine, kus kasutan võtteid, mida hobused omavahel mängides kasutavad: liikumise sünkroniseerimine, provotseerimine. Teine on nn chase the tiger, kus Elf peab mind või minu poolt pakutud eseme – piits, kilekott või pall – kinni püüdma. Chase the tiger lähenemist on hästi kirjeldatud Monty Robertsi raamatutes, kuid sellest on palju juttu ka internetifoorumites.

Kuidas kiidad hobust hästi tehtud töö eest? Kuidas suhtud maiustuste andmisse preemiana?

Minu arvates kõige suurem kiitus hobuse jaoks on soe sisemine tunne, samasugune, mis tekib inimese sees, kui ta kogeb midagi tõeliselt head ja meeldivat. See pole puhtalt uhkus oma hobuse üle või rahulolu lõpuks tehtud harjutusest, vaid mingi seletamatult meeldiv tunne, nagu päike tõuseks rinnus. Hobused tajuvad meie meeleolu väga hästi ning kui nad tajuvad sellist meeldivat tunnet inimesel, siis on neilgi väga mõnus olla. Aga kiidan ka maiustustega. Teen seda sellepärast, et see meeldib hobustele ning mul on hea meel neile seda pakkuda. Oluline on, et hobusel ei tekiks maiustustest sõltuvust. Seda jälgin väga rangelt. Hobused tunnevad, et minult pole mingit võimalust maiustusi välja pressida ning ei üritagi seda teha.

Mis on sinu kõrgemad eesmärgid NH-s Elfiga?

Tahame Haute Ecole`i elemente osata, nt teha korralikult courbetti ja capriole. Aga üldine lähenemine on pigem protsessikeskne, eesmärgiks on teha trennid nauditavaks endale ja hobusele, saavutada selline suhtlemise tase, et ma ei peagi hobusele käsklusi andma, vaid ta lihtsalt loeb mu mõtteid ning isegi kõige keerulisem element muutub õhuliseks ja kergesti tehtavaks. Ning siis tekib eespool mainitud hea soe tunne.

Pilt: Ago Ruus

Pilt: Ago Ruus

Sina oma hobusega enam ei ratsuta. Miks?

Jelena Molchanova vastas sellele küsimusele väga lihtsalt: „Sõprade seljas ei sõideta“ . Tegelikult just peale tema treeningkursust loobusin ratsutamisest täielikult. See ei tähenda, et mitte keegi mitte kunagi ei tohi Elfi selga ronida. Mul on käinud tuttavate lapsed tema seljas ning ma ei näe selles probleemi. Muidugi selgitan igaühele, kes Elfi selga laheb, et hobusesse peab suhtuma austusega ja ettevaatusega. Ratsutamisel kasutame ainult kordeot (kaelarihma).
Lisaks psühholoogilisele aspektile, et „sõprade seljas ei sõideta“ on mul ka mõned teised põhjused. Esiteks ei näe ma mõtet sadulasse ronida. Seljas istudes ei tunneta ma nii hästi kui käe kõrval, kuidas hobune teatud harjutust teeb.
Ning iga harjutuse peab igal juhul kõigepealt käe kõrval selgeks õppima, ning seda alles siis seljast küsima. Jällegi, mis mõtet on selga ronida, kui harjutus juba niigi selge on.
Teiseks, ma naudin hobusega harjutuste tegemist käe kõrval rohkem kui seljas istudes. Harjutuste valik on palju laiem. Kui ma näen hobuse näoilmet, on mul lihtsam kontakti luua ja säilitada, kergem keskenduda ja harjutusi seletada. Võib-olla on see lihtsalt harjumuse asi.

Pilt: Ago Ruus

Pilt: Ago Ruus

Palun soovita mõned harjutused, mida saaks kodus ise hakata tegema selleks, et parandada suhet ja kontakti hobusega.

Keeruline küsimus. Universaalne oleks õppida tundma hobuse mõtlemisviisi ning lugema kehakeelt. Seda saab harjutada iga kord hobuse kõrval olles, esitades endale küsimusi: „Mida ta mõtleb?“, „Mis on hetkel tema tähelepanu keskpunktis?“, sellest tulenevalt „Mida ta edasi teeb?“. Kui hobuse tegevused vastavad sellele, mida te eeldate, siis arvatavasti mõtlesite te õigesti.
Tihtipeale hobustel tulevad nn käitumisprobleemid sellest, et inimesed tõlgendavad hobuse reaktsiooni valesti ning lisaks sellele ka ise reageerivad valesti. Näiteks tüüpiline on situatsioon, kui hobune ehmub või kardab maneeži nurka minna. Olen näinud selle peale reaktsiooni, kus ratsanik karistab hobust, arvates, et ta jonnib, võtab ratsmed lühemaks ning hakkab hobust „ohtlikku“ nurka pressima, karistades iga kord, kui hobune tagurdab või nurgast eemale hüppab.
Aga proovi mõelda nagu hobune. Kui nurk tundub ohtlik, tahaksin ma sellest võimalikult kaugel olla ning näha, mis täpselt seal on. Kui mulle (hobusele) antakse aega rahulikult vaadata, mis mind ehmatas, võin veenduda, et seal polegi midagi karta. Kui ma ei näe, mis nurgas toimub (võetakse ratsmed lühemaks), seda vähem tahan ma sinna minna. Kuna mul on valida karmistuva karistuse ja ohtliku nurga vahel, siis lõpuks annan ma alla ning astun korraks sinna. (On oluline meeles pidada, et hobuste karjaelu on üles ehitatud mitte domineerimisele, vaid alluvuse aktsepteerimisele.) See ei tähenda, et nurk ei tundu enam ohtlik, hobune lihtsalt aktsepteerib inimese domineerimist. Selline hobune võib hiljem jälle n-ö „plahvatada“ – ehmatada kohas, kus ta sada korda käinud on, sest ta ei pruugi olla oma hirmust üle saanud.
Füüsilisi harjutusi ei julge soovitada, sest palju sõltub hobuse füüsilisest ja vaimsest ettevalmistusest. Väärkasutamisel võivad kõik head harjutused tuua kahju.
Kindlasti ei soovita ma algajale või inimesele, kes pole varem NH-d teinud, oma hobusega mängida. Mäng tundub olevat lõbus ja lihtne, kuid kui piirid ei ole paika pandud, võib hobune mängides inimest vigastada.

Pilt: Ago Ruus

Pilt: Ago Ruus

Kust leida infot ja materjale, kui lugejal on soov enam teada saada?

Guugeldage! Esimese allikana soovitan otsida internetist infot autorist või lähenemisviisist, mis huvitab, praeguseks on seda juba päris palju. Päris sisukas foorum on www.artofnaturaldressage.com, Youtube’is leidub palju videosid, mis näitavad, kuidas ühte teist harjutust õpetada.
Kui huvitab mingi konkreetne autor, siis tasub tellida raamat. Algajale soovitan Mark Rashidi raamatuid ning Parelli seitset mängu, kuna need on kirjutatud lihtsas keeles, printsiibid on selgelt kirjeldatud ning hõlpsalt rakendatavad.
Kui keegi tahab kindlasti juhendatud trenni, siis minu teada on Eestis juba päris mitu inimest, kes praktiseerivad alternatiivseid meetodeid. Igaühel on oma lähenemisviis ning oma põhjendus ja teadmiste baas. Ise olen nii trenni andnud nendele inimestele, kes soovivad süsteemi õppida, samuti olen tegelenud hobustega, kui on vaja konkreetset probleemi lahendada.

Elerin Innos

Artikkel on avaldatud 2014 aasta augustikuu Oma Hobus

Leave a Reply

 

Menu Title