Mirjam Hunt Dabrowski: hobustele pühendatud elu

Selles artiklis jagab oma kogemust hobustega Mirjam Hunt Dabrowski, kes on sündinud ja elanud Eestis kuid  praeguseks on elu viinud ta Ameerikasse, kus ta  aktiivselt tegeleb  edasi õppimise ja oma hobuteadmise jagamisega.

Kodutallis kos Stellaga 2014

Kodutallis koos Stellaga 2014.

Millal algas Sinu suhe hobustega ja kuidas?

Hobused mind on saatnud läbi elu. Esimesed 10 aastat olid nad mulle sõbraks, pereks ja mängukaaslasteks. Lapsepõlve mälestused on täis hetki, kus hobused on minuga jaganud ühtekuuluvust ja turvatunnet. Hiljem hakkasin võistlema, nagu teismelistel tüdrukutel tavaks. Kuigi  olin spordis edukas, tundsin, et reetsin oma sõpru ja midagi justkui jäi sealt puudu. Auhindu jahtides ei olnud võimalik seda harmooniat  säilitada. Lõpetasin võistlustel osalemise, tundsin, et see suhe, mis mul oli hobustega varasemalt, oli  palju väärtuslikum kui võidetud rosetid.

Läti esinemine 2009 Hobusel Amadeus koos Aroniga

Läti esinemine 2009 aastal Amadeusi ja Aroniga.

Kui olin 16 aastane, hakkasin ma külastama USAd. Seal oli mu võimalus areneda enda tõkspidamistest lähtuvalt. Sealset aega võiks isegi nimetada hobukooliks. Kui olin 19 aastane viskasin nurka oma valjad ja sadula ning hakkasin ratsutama showdel meelelahutuseks. Kutse esineda Tallinn International Horseshow Jean Francois Pignon asemel oli kindel märk, et olin millegi suure jalamil.

Juba Ameerikas olles olin teadlik, et minu teadmised hobukäsitlusest on piiratud- hakkasin osalema seminaridel ja lugesin mitmeid raamatuid. Igatsesin taastunda sama harmooniat ja rahutunnet, mida mäletasin lapsepõlvest.
Olles  läbi töötanud meeletus koguses õppematerjale, sain aru, et hoolimata kõigist maailma pealt kokku kuhjatud tarkustest ei tee ainult teoreetilised  teadmised sinust head ratsutajat. Võtab aastaid ja suurt enesedistsipliini et kõik see koos hobusega  läbi praktiseerida.

Sinu teadmised on suuresti pärit ajaloolistest raamatutest. Missugune roll oli loomulikul hobukäsitlusel aastasadu tagasi ja missugune on see praegu?

Ajaloost me teame, et hobused mängisid kandvat rolli inimese eksistentsis ja ellujäämises. Nad kandsid meid sõtta ja harisid maad.
Ratsa sõjakoolid õpetasid sõdureid viisil, mis liitsid sõduri ja hobuse hinge üheks. Vaimselt ja füüsiliselt sulasid nad relvaks vaenlaste vastu. Ustav  hobune kandis sõduri lahinguväljale ja tõi ta sealt elusana ka koju tagasi. Tollel ajal oli hea hobukäsitlus elu ja surma küsimus. Halvad ratsanikud, kes oma loomadega kaklesid ja neid väärkohtlesid, said sageli lihtsalt sõjatandril surma. Lisaks on ju meile kõigile teada, et ükski hobune ei toimi 100%  lojaalselt, kui teda on sunnitud või väärkoheldud.
Karmide meetoditega on võimalik kontrollida hobuse keha, kuid hobuse hing jääb puutumata.  Aga just hobuse hing on see ainus koostisosa mis liidab inimese ja hobuse üheks.

Kodutallis koos Stellaga 2014

Kodutallis koos Stellaga 2014.

Kui varasemalt käis loomulik hobukäsitlus ka ratsaspordiga käsikäes, siis miks on see tänapäeval omaette  jäänud?

Kui varasemalt hinnati võistlustel nii harjutuse soorituse puhtust kui ka hobuse rõõmsat koostööd, siis tänapäeval hinnatakse vaid soorituse puhtust. Kusagil protsessi käigus tänasesse kaotas ratsasport oma nn. naturaalsuse.
Kui minevikus esines rohkem andekaid ratsutajaid, ei tähendanud see seda, et ratsutamine on raskemaks muutunud vaid et tänapaeval ei pühendata piisavalt aega. Distsipliini puudumine ja vähene pühendumine on  saanud juba tavaks.
Natural horsemanship (NH) on omaette stiilina taastekkinud, sest paljud on mõistnud, et midagi jääb puudu ja tänu sellele ongi  horsemanship uuesti “avastatud”.
Võib öelda, et sportlastele on NH nagu viirus, mille vastu tuleb vaksineerida ning meile horsemanshipi harrastajatele on sport kui bussisoit tapamajja.

Miks esineb tänapäeval nii palju lahkhelisi hobuse ja ratsaniku vahel?

See, kuidas iga ratsanik oma hobust kohtleb, on tema isiklik otsus ning ma usun, et igaüks proovib anda oma parimat, tuginedes oma uskumustele ja kogemustele. Ma olen veendunud, et enamus väärkohtlemist hobuste suunas tuleb teadmiste puudumisest. Kuna olen selle tee kõik ise läbi käinud, siis tean seda oma kogemusest.

Martin Black seminar Herdon Virginia hobusel Mick 2013

Martin Black seminar Herdon Virginia hobusel Mick 2013

Tänapäeval esineb nii palju erinevaid hobuste treenimise meetodeid, mille poolest need siis üksteisest erinevad?        

Kuna kõrgemaid tulemusi soovitakse saavutada minimaalse töö ja ajaga loob see suurepärase keskkonna neile, kes loovad uusi efektiivseid treeningmeetodeid, stiile ja ratsavarustust, mille abil kiiresti luua tulemusi neile, kel pole aega, teadmisi ja distsipliini et sellega ise tegeleda.

Paljud tahavad olla leiutajad ning igaüks leiutab oma jalgratast. Üks  leiutab rohelise jalgratta ning nimetab selle ´Naturaalrattaks´ ning siis teine leiutab kaherattalise, ning nimetab selle ´Klassikaliseks rattaks´. Ning siis tuleb kolmas offroad rattakummidega nimetades seda ´Krossirattaks´. Kõik nimetavad oma ratast ainuõigeks, kuigi iga ratas omab täpselt sama mehaanikat ning igat neist saab tegelikult opereerida ühtemoodi. Iga uue treeningmeetodi leiutaja mõtleb välja, mis teeb neid eriliseks ja teistsuguseks- lubadused maagilisest hobulausumistest kuni erinevate trikkideni. Mõned isegi lahevad nii kaugele, et kroonivad end ratsutamiskunsti leiutajaks.

On oluline aru saada, et enamus praegu ´turul´ olevad ratsutamisõpetusi on viimase 30-40 aasta tulemus. Iga isehakanud treener võib praegusel ajal õpetada seminaridel, välja anda raamatuid ja dvd-d. Kogu see infovabadus paneb järjekordse ´uue treeningmeetodi leiutaja´ ja kõrgkooli mentori samale tasemele.
Kahjuks ei ole enamusel meist kodu lähedalt võtta head ratsatreenerit. Raamatud, dvd-d ja õppeprogammid  võimaldavad treeningutega alustada kodus iseseisvalt. Vastne algaja hobuseomanik aga ei tee sageli vahet, kas tegemist on järjekordse uue  leiutisega, või tarkustega  vanadelt meistritelt.

Kuidas siis infotulvas ära tunda siis see ´õige´ treeningmeetod? Kuidas saada heaks hobusemeheks?

Hobused ei hooli hetkelisest moesuunast. Nad ootavad meilt suhtlemist ja õpetamist, mis on nende füüsist ja vaimu arvestav ja millest nad aru saavad.
Selleks, et hobusest ratsahobune teha, tuleb aru saada hobuse biomehaanikast, hingest ja natuurist. Põhjalikud teadmised ja praktika on võrdselt olulised. Mõne inimeseni jõuavad need teadmised kiiresti, mõnel võtab õppimine terve eluaja ning paljud ei jõua nende põhitõdedeni kunagi.

Sageli on minu kohta öeldud, et olen mingil moel eriline ja et mul on anne. Olen nende komplimentide eest tänulik, kuid see ei ole anne.
Minu toekspidamised pärinevad tolmustelt raamaturiiulitelt ja mentoritelt, kes on ajaloost lihvitud teadmiste kandjad ja kaitsjad. Kõne all ei ole mitte üks inimene voi ratsutamisõpetus, vaid kogu teadmistepagas inimese ja hobuse koostööst, mis on kirja pandud tuhandete aastate jooksul alates Xenophoniga 430BC.  Mul on tohutu kirg hobuste vastu, kuid minust on hea ratsutaja teinud need  kümned tuhanded tunnid sadulas. Lisaks olen ma hobuste nimel teinud moeldamatuid tegusi ning ohverdusi nii vaimselt kui ka füüsiliselt oma eraelus. Need omakorda  on võimaldanud mul maksimaalselt õppida, praktiseerida ning areneda.

Olen pühendanud oma elu hobustele ning olen teadlik, et eluaja jooksul jooksul kogen ma sellest meeletust teadmistpagasist tõenäoliselt vaid jaamae tippu, kuid see ei heiduta mind.
Minule on kõige tähtsam olla osa sellest protsessist ja et saan kanda neid teadmisi edasi neile kes on sama tee valinud.

Kes on olnud sulle suurimateks õpetajateks ja eeskujudeks?

Buck Brannaman, George H Morris, Tom Dorrance, Bill Dorrance, Ray Hunt, Egon von Neindorff, Xenophon of Athens, John Solomon Rarey, Francois Baucher, De la Gueriniere, Otto Loerke, Gustav Rau, Nuno Oliviera, Colonel Pdhajsky, Philippe Karl, Gustav Steinbrecht, Antoine de Pluvinel
Õnneks on  vana ratsakunsti kandjaid veel alles ja paljud on kogu oma hinge pühendanud nende teadmiste edasikandmisele. Näiteks Buck Brannaman, vaquero traditsiooni mentor USAs on pühendanud oma kogu eksistentsi seminaridele, sest ta iial ei tea, et järsku sellel seminaril on see ainus õpilane, kes võtab üle tema too klassikalise hobukäsitluse kaitsmisel ja vaquero taditsiooni edasikandmisel.
Õnneks on tänapäevani säilinud ka ratsakoolid nagu De La Neindorff Karlsruhes and Spanish Ridingschoo, mis praktiseerivad kõrgkooli ratsatarkust, mis on kogumik ajaloo poolt välja töötatud ja lihvitud hobukäsitluest.

´´Täiuslik õis on harv nähtus. Sa võid terve eluaja kulutada selle otsimisele ning see ei oleks raisatud elu.´´
Tundmatu

Elerin Innos

Artikkel on avaldatud 2014 aasta detsembrikuu Oma Hobus.

Leave a Reply

 

Menu Title