Milleks on vajalikud silmaklapid?

Rakendisõidul on kutsari otsustada,  kas kasutada valjastusel silmaklappe või ei.

Korrektse kõrguse peal olevad silmaklapid

Korrektse kõrguse peal olevad silmaklapid

Hobustel on peaaegu 360-kraadine nägemine. Ainukesed pimedad kohad on vahetult tema ees ja taga. Hobuse nägemine on suunatud ohu leidmisele. Fookuse muutmiseks muudab ta oma pea asendit. Silma alumine osa vaatab lähedale, kui hobune soovib vaadata midagi enda ees olevat, langetab ta oma pea. Silma ülemine osaga  vaatab  ta kaugele, kaugetele objektidele keskendudes hoiab ta oma pead üleval. Hobuse silmad asuvad tema pea külgedel, ta on võimeline mõlemas silmas nägema erinevat kujutist. Hobust võib ehmatada, kui miski ilmub ootamatult tema pea kohale või pea taha – kohtadesse, kuhu tema nägemine samuti ei ulatu. Selleks et hobune saaks rakendisõidu ajal paremini keskenduda kutsari märguannetele, on otstarbekas kasutada silmaklappidega valjaid.

Silmaklapid on  üks valjaste osa rakendivarustusest, need on nahaga kaetud metall-, või plastikplaadid, mis on ühendatu valjaste külge põsesarna juures. Klappe kasutatakse nii rakendi-, traavi, kui ka galopivõidusõiduhobuse treeningutel ja võistlustel. Klapid asuvad mõlemal pool hobuse pead. Need valmistatakse erineva kujuga- ümmargusi, neljakandilisi ja ovaalsed. Klapi kujul ei ole tähtsust- see ei mõjuta nende kasutamisefektiivsust.

Ovaalse kujuga silmaklapid

Ovaalse kujuga silmaklapid

Silmaklappide eesmärk on muuta rakendisõit ohutumaks, takistades hobust nägemast selja taha, mõningatel juhtudel ka külje peale. Silmaklappide õige asetus valjastel on väga oluline.- silmaklappide kõige laiem koht peab jääma silma kõige laiema kohaga kohakuti. Kui klapid on liiga madalal, näeb hobune neist üle ja kui on liiga kõrgel, siis hobune saab nende alt välja piiluda,  kui loom pole harjunud selja tagant lähenevate sõidukitega, võib see tänaval liiklemise väga ohtlikuks muuta.

Samuti tuleb jälgida seda, et kui silmaklapid kinnitatud sama nahkrihma külge, kuhu suulisedki, siis ohjasid kasutades võid tõmmata silmaklappe tahapoole ja sellega suurendada hobuse nägemisvälja, mis omakorda võib tekitada ohtlikke olukordi. Silmaklapid peavad asuma silmast kaugemal ja ei tohi olla vastu hobuse ripsmeid või silmi- see on loomale ebamugav ja ohtlik. Silmaklappidega hobune on liikluses rahulikum  ja suudab rohkem keskenduda, sest  väga palju jääb nägemata- selja tagant läbi jooksvad lapsed, vankri peal kätega viipavad kaasasõitjad jm.

Silmaklapid on liiga kõrgel

Silmaklapid on liiga kõrgel

Noort hobust rakendisõiduks ette valmistades, tuleb alguses kasutada tavalisi valjaid. Paljud hobused jäävad rahulikuks ka siis, kui nad kohe alguses rakendatakse silmaklappidega valjastega, kuid enamus hobustele on selja tagant tulevad vedruvankri poolt põhjustatud hääled  ja liikuvad rattad võõrad ja hirmutavad. Hobusel peab tekkima usaldus kõige vastu, mis tehakse temast taga pool. Alles siis kui hobune sooritab kõik harjutused nii maa peal ohjates, kui ka vedruvankri ette rakendatult tavalistes valjastes, on õige aeg lisada silmaklapid. Esimest korda klappe  kasutades võib  hobuse mõneks tunniks boksi jätta, kus ta nendega harjuda saab. Peale seda võib teda valjastega käe kõrval jalutada ja mõned korrad enne ette rakendamist selja tagant ohjata. Ohjamise ajal kasutada samasuguseid hääl- ja piitsamärguandeid nagu varasemalt.  Sageli esimest korda klappe kandes tahab hobune ümber pöörata, et näha mis on selja taga, eriti kui sealt tulevad võõrad hääled. Tähtis on ka see, et kohe algusest peale on need reguleeritud õige kõrguse peale ja hobusel on mugav neid kanda. Esimest korda silmaklappidega  vedruvankri ette rakendamisel peab kindlasti olema kaasas abiline, kes  hobust jalutusnöörist hoides esialgu kaasa jalutab ja vajadusel teda  rahustab ja julgustab.Hobune peab hakkama usaldama kutsari hääle- ja piitsamärguandeid, ilma et ta selja taga  toimuvat näeks.

Enamus tööhobuseid on harjunud  töötama silmaklappideta. Kui hobune oli harjunud sõitma ilma klappideta, siis neid  valjastele lisades tavaliselt probleemi ei teki. Kui ettevalmistus on piisav, kohaneb enamus hobuseid nendega kiiresti. Loom, kes on harjunud ilma silmaklappideta töötama, ei karda selja tagant lähenevaid  sõidukeid, tänaval jooksvaid lapsi ja vankri peal olevate inimeste sagimist.

Samas, kui silmaklappidega harjunud hobune rakendada kaariku ette ilma, võib ta sattuda paanikasse. Sel samal põhjusel ei tohi kunagi veel kaariku ette rakendatud hobuselt esimesena valjaid ära võtta. Kui valjad kõigepealt ära võtta, võib ta ehmatada selja taga oleva kaariku, rakmete, või isegi inimese käes oleva jalutusnööri peale. Hobust võib ärritada  ka  vedruvankri rataste pöörlemine.

Sõites kahehobuseserakendiga on sageli  vaja korrigeerida hobuste  liikumise kiirust, suunda  ja keha painet individuaalselt. Sageli on nii, et kahehobuserakendis on üks laisema liikumise  ja teine erksama sammuga. Ilma klappideta, võib lihtsalt piitsa viimine hobuste kohale anda mõlemale ergutava edasiliikumise märguande. Selle pärast on alati kergem ja ohutum  hobuste liikumist korrigeerida individuaalselt siis, kui valjaste küljes silmaklapid.
Korrektselt  valjaste külge kinnitatud silmaklapid muudavad rakendisõidu ohutumaks ja hobune saab rohkem keskenduda kutsari märguannete peale.  See, kas kasutada  valjastel silmaklappe või ei on iga kutsari otsus lähtuvalt hobusest ja tegevusest, mille jaoks looma treenitakse.

Elerin Innos

Artikkel on avaldatud 2011 aasta aprillikuu Oma Hobu ajakirjas

Leave a Reply

 

Menu Title