Virka olen Straightness Trainingu (Akadeemilise Ratsutamiskunst) põhimõtete järgi treeninud tänaseks umbes 1 aasta ja 10 kuud (võib ka nii lugeda- mina olen 1 a. ja 10 kuud oma varasemaid treeningpõhimõtteid ümber muutnud ja õppinud hobust rohkem nägema ja kuulama).
Selle aja jooksul on meie suhe on teinud tohutu hüppe ja edasimineku.
Mõned minu jaoks üliolulised muutused minus ja meie suhtes:
- Hobune annab ennast koplis probleemideta kätte ja teinekord mind nähes tuleb lausa joostes!
- Hobune on minu juuresolekul tähelepanelik ja uudishimulik- ta on põnevil ja huvitatud koosolemisest ja harjutamisest.
- Ma oskan oma energiat ja kehakeel paremini hallata ja talitseda ning teadlikult rakendada hobusega suhtlemisel.
- Meil on koos tore! Tõeliselt tore ja vahva! Varem arvasin, et ainukene põnev tegevus hobusega on ratsutamine. Hetkel ei ratsuta ma üldse. Ratsutamine on ainult üks paljudest tegevustest, mida hobusega koos teha.
- Ma hakkan alles nüüd aru saama, mida tähendavad juhtimisvõtted ja kuidas/miks/millal/kuhu neid rakendada.
- Esimest korda elus on mul tänu Straightness Trainingu koduõppeprogrammile samm-sammuline struktureeritud süsteem, mis toetab hobuse arengut nii vaimselt kui ka füüsiliselt- kui on vaja, siis saan alati paar sammu tagasi astuda ja korrata üle eelnevad harjutused. Struktureeritud süsteem tagab mulle turvalise tunde- tean, kus olen, kust tulen ja kuhu liigun.
- Nüüd mõistan, et enamus varasemaid hobuse ´käitumisprobleeme´ on tulnud minu oskamatusest hobust lugeda/kuulata.
- Olen aru saanud hobuse keha asümmeetria mõjust tema liikumisele ja kehahoiule ning sellele, kuidas see kõik mõjutab tema kehahoidu ja liikumist.
- Hobune ei ole harjutuste jaoks, vaid harjutused hobuse jaoks!
Need eesmärgid, millest unistasin enne nende treeningutega alustamist on juba ammu täitunud ja edasi läheb aina põnevamaks! Treening kestab meil tavaliselt 20- 50 minutit. See aeg sisaldab niisama koosolemist ja kehalisi harjutusi, läbi mille ma aitan tema kehal saada tugevamaks ja elastsemaks eesmärgiga valmistada ta ette ratsutamiseks. Ma ei ratsuta temaga juba umbes kolm aastat. Vaikselt on hakanud tekkima tunne, et tema on varsti valmis ja mina ka- vaatame, mis aeg toob
- Treeninguks polegi muud vaja kui hobust, kapsonit, jalutusrihma ja stekki- ideaalis võiks viimane minu käes olla
- Käekõrval treening kahe ratsmega. Vasakule ringis liikumine säilitades ette- alla sirutatust, ratsmekontakti poole pürgimist, keha korrektset painet ja tagumise vasaku jalaga keharaskuse alla astumist. Kahe ratsmega treeningul proovin vältida ratsmetest pidevalt enda poole tõmbamist ning hobuse ´asendisse´ sikutamist. Soovin, et ta painutaks ennast ise ümber minu. Selle saavutamiseks mõtlen, et lükkan enda ees aiakäru- siis kaob ära ratsmete enda poole tõmbamise vajadus.
- Painde küsimine väljastpoolt ehk siis hobuse kumeralt küljelt. Hobune peab ise säilitama ette-alla sirutatuse ja püsima pehme sisemisele ratsmele. Minu jaoks tundub väga põnev osata anda hobusele juhtmismärguandeid ´väljaspoolt´. Hetkel on see väga väga keeruline, aga pisikeste tibusammudega liikumine sobib meile mõlemale.
- Traav korderingil, liigun hobusega kaasa ja vajadusel saan tema liikumist toetada oma energia ja juhtimismärguannetega. Mida kaugemal hobusest olen, seda paremini peame me teineteist mõistma. Vabatreening on minule kõige põnevam, sest siis pean keskenduma ja hetkes viibima 100%
- Traav korderingil säilitades ette- alla sirutatust, keha painutatust ´ümber minu´, tagumise sisemise(vasaku) jalaga keharaskuse alla astumist. Kohati vajub ta sisemisele õlale, kuid ta rüht paraneb iga treeninguga. Vabatreeningus saan üle vaadata, kas mu kehaheel ja juhtimismärguannete suurus on piisav ja paras
- Tubli poiss! Eesmärgitult koosolemine on kõige alus. Teen seda nii sageli, kui võimalik. Sageli pool treeningajast läheb lihtsalt ´koosolemisele´
- Kummardamine. Trenni lõpus natukene trikitamist ka. Praeguseks oleme seda harjutanud 3 nädalat. Õpetamisel kasutan klikkertreeningut ja teen iga ülesande tema jaoks hästi väikeseks ja kergesti mõistetavaks.