Jagan teile oma kurbust…

Täiesti ettearvamatult sattusin ühte ratsakooli maneezhi, pidin seal kedagi ootama ja siis niikaua vaatasin ratsakooli trenni. Lapsed tiksusid oma ponidega harjutusi teha ja siis tuli maneezhi üks blond neiu oma hobust kordetama. Tal olid kaasas kaks ülipeenikest nööri, mis ta siis kinnitas hobuse suuliste külje, need hobuse esijalgade vahel läbi ja sidus need hobuse palja selja peal sõlme nii, et juba seisvas asendis kangestus hobune täiesti kringlisse.

Ja siis ta hakkas hobust “kordetama“ (loe: viskas korde pikaks ja hobune hakkas ringiratast tema ümber tiirutama). Ja see vaene, vaene hobune…. ta oli nagu tangide vahel, iga astutud traavisammuga tõmbas ta seljale kinnitatud nööridega raksaki vastu keelt ja nöör soonis seljalihastesse…
Looma silmad olid pahupidi, ta üritas surve eest põgeneda, aga mitte ühtegi võimalust polnud, stekk ajas teda edasi, nöör soonis selga ja suulised lömastasid keelt… Ta samm oli lühike ja kange, selg pinges, suu pahupidi… ta oli täiesti paanikas, ta pidevalt pasandas, üritas põgeneda ja leida/ pakkuda lahendust, kuidas sellest valust välja saada, kuid mitte mingisugust tagasisidet ta ei saanud peale piitsaga edasi ajamise. Ta jäi seisma, läks koha peal paanikasse, üritas tagujalgadele tõusta, värises ja hingeldas.
Neiu tõstis pilgu tribüünil istujate poole `Näete, ma saan selle probleemse hobusega hakkama, vaadake kui kognud ja hea treener ma olen…`. Ja kõik jätkus…
Sinnamaale oli ´´treening´´ kestnud umbes 20 minutit.
Ma lihtsalt seisin kangestunult ja see tundus nagu paha unenägu. Maneezh oli täitunud valu, agoonia, hirmu, paanika ja hobuse nutuga.

Ja siis ma tundsin enda sees seda valu, mis oli maneeźhi täitnud….. Ma tundsin seda igas oma ihurakus, mu kõht kangestus, süda läks pahaks, pea hakkas ringi käima ja tundsin et kukun pikali. Purskusin nutma ja inimene, kellega koos seal olime, lihtsalt vedas mind autosse. Ma nutsin, nagu pole kunagi nutnud.

Ma tundsin selle hobuse valu ja lootusetust iga oma ihurakuga…
See. Oli. Kohutav.

Mis on üle mõistuse kurb, on see, et see neiu ja kõik need 15 inimest maneezhis arvasid, et selline treening on okei.
Kurb on see, et selline ´´treening´´ on seal igapäevane (mul on reaalselt süda paha ja pisarad jooksevad seda kirjutades).
Kurb on ka see, et nad EI tea ühtegi muud moodust, kuidas hobust “lõdvestama´´ , ´´suust pehmeks“(kus oskused lõppevad, sealt algab brutaalsus…).

Mitte kunagi pole hilja hakata hobust kuulama ja tähele panema.
Mitte kunagi pole hilja astuda välja oma mugavusstsoonist, et õppida ja areneda.

Ja nüüd tean, et minu ülesanne on jätkata nende postituste tegemist siia, mis toetavad hobuse harmoonilist treenimist!

Kui tänu nendele postitustele hakatakse kasvõi ÜHTE hobust mõistusega treenima, siis minu töö on tehtud!
Aitähh teile kõigile, kes te seda lehte oma külastamiste, jagamiste ja kaasamõtleva sõnaga toetate.

Pilt Internetis ja illustreeriv.


Leave a Reply