KATEGOORIAD

RATSUTAMISKUNST

Igapäevaselt kasutame sõna ratsutamiskunst, tegelikult koosneb see hoopis kolmest sõnast- 1) akadeemiline 2) ratsutamis 3) kunst. Mida need kolm sõna minu jaoks tähendavad, seletan lahti alljärgnevalt.

AKADEEMILINE ratsutamiskunst

Teoreetilised teadmised, mida on vaja omandada enne, kui alustan praktilist tööd hobusega. Kui treenin teist elavat olendit, siis saab minust tema õpetaja ja ilma teoreetiliste teadmisteta ei ole seda võimalik teha.

Mul on vaja teoreetilisi teadmisi hobuse psühholoogiast. Kes ta selline on? Kuidas ta mõistab maailma ja suhet minuga, kui tema on saakloom, mina aga kiskja?

Samuti on mul vaja teoreetilisi teadmisi hobuse biomehaanikast, sellest, kuidas tema keha funktsioneerib. Näiteks tagumise jala tõstmine kabja puhastamiseks- kuidas hobuse tagumise jala liigesed liiguvad ja kuidas peaksin jalga tõstma biomehaaniliselt korrektselt? Kui ma seda ei mõista, siis kuidas saan hobusele piafeed õpetada?

Samuti pean teadma õppimisteooria aluseid- positiivne ja negatiivne kinnitus. Kui ma hakkan hobusele midagi seletama, siis pean teadma metoodikaid, kuidas seda teha ja kuidas hobune üldse õpib.

Eelnevate teoreetiliste teadmiste abil saan hakata looma meie vahele ühist keelt ja teda õpetama.

Akadeemiline RATSUTAMISkunst

Loomulikus olekus on umbes 60% hobuse keharaskusest esijalgadel  ja 40% tagumistel jalgadel. Selline raskuse jaotumine ei ole ratsutades hobusele tervislik. Ratsutamiskunstil põhinev ratsutamine tähendab seda, et hobuse kehas luuakse uus kunstlik tasakaal, ehk siis ratsutamistasakaal, kus ratsaniku ja hobuse keha raskuskeskmed ühtivad- hobune astub oma tagujalgadega ratsaniku raskuskeskme alla,  hobuse rinnakorv tõuseb ja ta kannab suurt osa raskust tagumistel jalgadel. Nii saab hobune kanda ratsanikku temale tervislikult.

See, et ma püsin hobuse seljas kõigis kolmes allüüris, ei tähenda veel, et oskan ratsutada! See pigem tähendab, et olen  piisavalt hea, et mitte alla kukkuda! Ratsutamist ilma ´kunstlikult loodud ratsutamistasakaaluta´ , kus enamus hobuse ja ratsaniku raskusest on hobuse esiotsal, võib nimetada transportimiseks- hobune on transpordivahend ja kannab inimest punktist A punkti B.

Akadeemiline ratsutamisKUNST

Kunstiks võib nimetada treeningu tulemusena loodud harmooniat inimese ja hobuse vahel. Harmooniat, kus inimese ja hobuse vaheline kommunikatsioon on väga hea ning kõrvaltvaatajale peaaegu märkamatu. Hobune on tundlik, koostööaldis ja kõik on sooritatud kergusega.

Akadeemilise ratsutamiskunsti tähenduse võtab kokku suurmeister Bent Branderup:

“Two spirits must want to do what two bodies can.”

HOBUKÄSITLUS

Hobukäsitluse treeningutel luuakse loomaga teineteisemõistmisel, usaldusel ja piiridel põhinev suhe! Kõige suurem roll on inimese oskuste suurenemises andmaks hobusele korrektseid ja arusaadavaid märguandeid!

Ei tohi alahinnata hobukäsitluse tundidele kuluvat aega! See on treeningutel kõige olulisem osa ja vundamet, mille peale saab ehitada ükskõik mida, KUI see vundament on korrektselt loodud ja tugev. Hobukäsitluse tundides valmistan hobuse ette ka erinevateks olukordadeks (treilerisõit, autoliiklus jne) ja protseduurideks (arst, värkimine jne), millega ta inimeste maailmas kokku puutub.

Hobukäsitluses on väga oluline arvestada hobuse emotsioonide ja vaimuga ning hobusel on õigus öelda EI. Kuid samas peavad paigas olema ka piirid, mis tagavad inimese ja hobuse turvalisuse. Armastus ja piirid käivad käsikäes!

HOBUKÄSITLUSES ÕPID:

Looma teie vahele usaldust ja sõprust.

Juhtimisvõtete kasutamist: kehakeel, energia, stekk, hääl.

Hobuse emotsioonide ja kehakeele lugemist.

Piiride kehtestamist ja hoidmist.

Oma emotsioonide ja mõtete haldamist.

Õppimisteooria aluseid- positiivne ja negatiivne kinnitus.

MAATÖÖ

Kui hobukäsitluse abil on loomaga loodud usalduslik suhe ja hobune oskab arvestada inimese poolt loodud piiridega, siis järgmine samm on hakata hobuse keha vormima ja tasakaalu viima ning ette valmistama ratsutamistreeninguteks. Ka siin, enne kui hakkame hobuse keha mingis suunas mõjutama, peab kõigepealt inimene õppima ennast ja hobust tähele panema! Kui me liikumist ja käitumist ei analüüsi, siis me ka ei mõista, mida, kui palju ja kas üldse on vaja mõjutada ja muuta.

Maatöö tegemisel kasutatakse kapsonit, mille keskmisesse rõngasse kinnitatakse nöör. Enne ratsutamist õpetatakse maatöö abil hobusele selgeks baasasjad: paine, tasakaalu leidmine, ringil liikumine, külgliikumised ja alustatakse ka koondatud liikumisega.

MAATÖÖS ÕPID:

Varustuse kasutamist: kapson, stekk, nöör.

Juhtimisvõtete kasutamist: energia, kehakeel, stekk, hääl.

Mõistma hobuse psühholoogiat, asümmeetriat ja biomehaanikat.

Hobust treenima korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ja paindes.

Sooritama harjutusi külgliikumistest koonduseni.

Nende harjutuste abil hobust lõdvestama ja tasakaalu tooma.

KORDETAMINE

Ratsutamiskunstipõhine kordetamine ei ole hobuse ringiratast jooksutamine tema väsitamiseks. Abiratsmeid pea fikseerimiseks ei kasutata, selle asemel õpetatakse hobune liikuma viisil, kus ta oma kehaasendit ise hoida oskab, liigub lõdvestatult ja tasakaalus.

Kordetamisel  sooritatakse hobusega samad harjutused mis maatöös, nüüd ainult distantsilt, andes hobusele rohkem vastutust. Korrektne kordetamine nõuab nii inimeselt kui ka hobuselt palju oskusi ja esmalt alustatakse lühikese nööriga. Ligidalt on inimesel võimalus hobust juhtimisvõtetega rohkem toetada. Kui hobuse tasakaal ja oskused paranevad, suurendatakse distantsi.

KORDETAMISEL ÕPID:

Andma hobusele juhtimismärguandeid distantsilt.

– Juhtima hobust ringjoonel sammus, traavis ja galopis.

– Treenima hobust korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ja paindes.

Mõistma hobuse asümmeetriat ja biomehaanikat ringliikumisel.

Sooritama harjutusi külgliikumisest koonduseni.

KÄEKÕRVAL TREENING

Käekõrval treeningus liigub inimene hobuse kõrval nägu või selg ees, hoides ratsmeid sama moodi nagu ratsutades.  Hobust saab juhtida seest- hobune on inimese poole paindes, või väljastpoolt- hobune on  inimesest eemale painutatud.

Selline treeningviis  avardab treenimisvõimalusi, saab lihvida kommunikatsiooni ja juhtimisvõtteid, tutvustada uusi harjutusi ja valmistada hobune ette ratsutamiseks.

KÄEKÕRVAL TREENINGUS ÕPID:

Oma keha väga oskuslikult kasutama.

Treenima hobust korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ja paindes.

Juhtima hobust seest- ja väljastpoolt painet.

Lihvima oma juhtimisvõtteid.

– Sooritama harjutusi baastasemest Kõrgema Kooli harjutusteni.

RATSUTAMINE

Ratsutamiskunstipõhises ratsutamises on treeningu sisu/ harjutused samad, mis maatöös, kordetamises, käekõrval treeningus, ainult et nüüd on inimese positsioon hobuse seljas ja teisastele juhtimisvõtetele (secondary aids) lisandub esmane juhtimisvõte (primary aid)- istak. Esmaseks nimetatakse istakut selle pärast, et see on ainukene juhtimisvõte, mida ei saa ära võtta. Ratsutamiskunstipõhises ratsutamises on lõppeesmärgiks juhtida hobust ainult istakust.

Ratsutades on kõige olulisem hobuse liikumisega kaasa minna ilma teda segamata ja liikumist tunnetada läbi istaku. Kui seda suudan, alles siis saan hakata analüüsima, kas, kui palju ja mida on vaja muuta. Ning alles peale analüüsimist saan hakata tema keha oma juhtimisvõtetega suunama ja vormima. Hea istaku kujunemine võtab aastaid pühendunud tööd.

Ratsutamiskunsti treeningutel on lõppeesmärgiks juhtida hobust ainult istakust.

RATSUTAMISEL ÕPID:

Hobuse liikumisega kaasa minema lõdvestatuses.

– Suurendama teadlikkust oma kehast ja keha positsioonist hobuse seljas.

Kasutama esmase juhtimisvõttena istakut.

Tunnetama hobuse iga jala liikumist  erinevates liikumisfaasides.

Rakendama teiseseid juhtimisvõtteid istaku toetamiseks- käsi, ratse, säär, hääl, piits.

Sooritama harjutusi külgliikumisest Kõrgema Kooli harjutusteni.

Hobust treenima korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ja paindes.

VABATREENING

Vabatreening ei ole minu jaoks eraldiseisev treening ´ülesanne´. Ma ei SUNNI hobust endaga olema ja ma ei dituleeri end läbi kukkunuks, kui vabatreeningu ajal hobune minu juurest lahkub. Kui ta seda teeb, siis on see minule mõtlemise koht, kuidas saaksin meievahelist suhet, kommunikatsiooni ja oma juhtimismärguandeid veel paremaks lihvida, et me üksteist paremini mõistaksime!

Vabatreeningut teen ilma nöörita. Vabatreeningut võib teha treeningu igas etapis.

VABATREENINGUL ÕPID:

Lihvima oma juhtimisvõtete korrektsust ja täpsust.

Ära jätma kõik ebavajaliku kommunikatsiooni.

– Treenima hobust korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ning paindes ilma kapsoni ja nöörita.

Sooritama harjutusi ilma nöörita baasharjutustest Kõrgema Kooli harjutusteni.

TRIKITREENING

Trikitreeningu abil saab hobusele õpetada absoluutselt kõike! Mina kasutan trikkide õpetamisel peamiselt positiivset kinnitust (klikkertreening R+). See tähendab, et soovitud liigutuse järel teen klikkeriga/häälega ´kliki´ ja hobune saab toidupreemia.

Trikitreening klikkermeetodiga on lõbus ja vahva, kuid sisaldab endas ka ohtlikke karisid. Kui sa ei oska veel panna tähele hobuse emotsioone, siis võid tahtmatult premeerida hobuse tigedat/ agressiivset emotsiooni ja lõpptulemuseks saad kõrvad lidus hobuse, kes on kuri ja ohtlik.

Enne, kui sa asud trikke õpetama hobusele, treeni välja üks kana, kits või lammas. Kass ja koer sobivad kaa, aga nemad on kiskjad nagu meiegi. Hobune on aga saakloom ja käitub teistmoodi kui kiskja.

Trikitreeningu kõige raskem ja lihtsam osa on peaülesande, triki lõpptulemuse, lahti harutamine ´miniülesanneteks´. Kui need järjest ära õpetada, siis sellest kasvabki välja soovitud trikk! Näitena kui tahan õpetada poni autosse minema, siis esimeseks ´miniülesandeks´ on see, et poni peab laskma oma esijalgu igalt poolt katsuda ja erinevate asjade peale tõsta.

TRIKITREENINGUL ÕPID:

Ajastuse olulisust.

Piiride kehtestamist ja hoidmist.

Hobuse emotsioonide ja kehakeele lugemist.

Oma kehakeele, emotsioonide ja mõtete haldamist.

Õppimisteooria aluseid- positiivne ja negatiivne kinnitus.