Kuidas hobune ´kutsub ratsutama?´

Käin treenimas/ rehabiliteerimas ühte mära. Nii 1-2 korda kuus. Mära on oma elu jooksul ´PROBLEEMSENA´ pidevalt omanikke vahetanud ja lõpuks jõudnud päris ´koju´ kus teda armastatakse ja peetakse lemmikuna.
Mära oli varasemalt olnud ratsutamisel ettearvamatu ja ohtlik, ning tal oli reaalselt tige nägu peas, kui inimene silmapiirile tuli.


Uus perenaine on aga maailma mõistlikum inimene, kes ei ole mulle pannud ühtegi tähtaega ega eesmärki peale selle, hobune ennast inimeste juures hästi tunneks ja kui ta valmis on, et siis alustaks uuesti ratsutamisega.
Niiet olen teinud kontakti loomist ja treenides olnud väga hobust arvestav, kuid seadnud talle ka selged ja konkreetsed piirid, et minust üle EI jookse, ja käest ära EI tõmba. Ta on mära suure algustähega- tema käest ei ole midagi võimalik ´võtta´ vaid tuleb kokkuleppele saada ja temalt reaalselt ´küsida´.


Kui paar kuud tagasi mõtesin, et proovin talle sadulat selga, siis sadulat nähes ta peaaegu tuli mulle kallale ja peale seda panin talle harjutamise ajal selga pehme sedelga ja sadulateki- mälestused seoses sadulaga olid väga negatiivsed.
Ja siis eile.
Läksin temaga tegelema nagu alati- natukene kontakti loomist, erinevates kehaasendites talutamist, stekimärguannete õpetamist…
Ja siis ta kutsus mind selga…
Mõtlesin, et ehhh… mis asja … et nagu mida?!?!?
Ja ta kutsus mind selga, et tule nüüd, läheme ratsutame…
Ei, see pole ju võimalik??!?
Mõtlesin omaette, et jah, nii ju ei tohi- mu telefoni aku oli just tühjaks saanud (et kui midagi juhtub, siis ei saa abi kutsuda), olin metsavahel temaga üksinda, kiivrit polnud, hobusel oli peas ainult kapson, seljas oli ainult pehme sedelgas ja tekk…
Ja ta vaatas mind oma sügavate silmadega ja kutsus…
Kõik oli teoorias vale- nii ei tohiks kunagi ju teha, aga ta kutse oli täis rahu ja lõdvestumist.
Ja ´kainet mõistust´ eirates täiesti alistusin ta kutsele…
Otsisime ühe suurema kivi (mina olen 160 cm jumbu ja tema mu kõrval megasuur!) parkisin ta sinna äärde ja läksin selga, kõndisime mõned ringid, tegime peatused, olime lihtsalt koos selles hetkes ja tulin maha.
Ja mis on mu õppetund sellest olukorrast- see, et me midagi silmaga ei näe ja katsuta/ tõestada ei saa, et tähenda, et seda olemas pole.


Aitähh F, et sa ´sunnid´ (temaga pole muud pidi võimalik mu silmis) mind õppima suhtlema sügavamal tasandil ja näitad, et kõik on võimalik!
Kui me võtame piisavalt aega ja anname neile võimaluse ja soovi kaasa ´rääkida´, siis avanevad ka nemad.
Ja kui mul kunagi selle märaga õnnetus jutub või ta seljast kukun (kindlasti kirjutan sellest teile), siis teadke, et see oli minu süü, sest tegin rohkem, kui ta valmis oli ja ei kuulanud teda.
Kuulakem ja usaldagem ma hobuseid… ja võõraid kaa, neil on nii nii palju rääkida!
Teinekord võib aeglaselt minnes kõige kaugemale jõuda!

Leave a Reply