Miks ma oma hobust lõin?

…sest ta ei teinud seda, mida ma tahtsin,
…sest see oli lahendus igasugusele hobusepoolsele ´halvasti käitumisele´,
…sest ma olin väsinud ja tüdinud treeningust, mis ei edenenud,
…sest ma tahtsin talle näidata, kes on ´boss´,
…sest ma tahtsin oma raevu välja elada,
…sest ma ei osanud teistmoodi…

Täna tundsin ennast täpselt nii, nagu kõikides eelnevates punktides kirjas…
Ainult et enne, kui SEDA tegin, sain aru, et ma ei tohi seda teha! Mu kehas on veel vanast ajast alles käitumismustrid ratsakooli ajast, et kõiki hobusepoolseid ´valestikäitumisi´ lahendasime jõuvõtetega…


Oh kui raske on vahepeal… iseendaga just.
Kui keegi otsib viisi, kuidas iseennast leida, enda sees rahu ja tasakaaluni jõuda, siis akadeemiline ratsutamiskunst (ausalt öeldes on see elamise kunst) on selleks täiesti ideaalne vahend. Sunnib iseendaga tõtt vaatama ja üle kivide ja karide paremaks muutuma.

Ma ei ole ideaalne, ega ka saa kunagi ideaalseks… olen kõigest inimene. Proovin iga päev olla parim versioon iseendast, vahepeal tuleb see paremini välja, siis jälle mitte.

Leave a Reply