MINUST

Olen sünnist saati hobusehull- see on lihtsalt geenidefekt! Esimese kogemuse hobustega sain oma vanaisa juurest. Tal olid tööhobused ja mul lubati tallis kaasas käia ning vahetevahel nende seljas istuda, kui nad vankrit vedasid!

Hiljem hakkasin käima ratsakoolis, kus sain kogeda paljude erinevate hobustega ratsutamist ja hakkasin ka käima võistlustel.

Kui alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis, siis võtsin teadlikult hobustest pausi, sest otsisin iseennast. Tundsin, et soovin hobusega tegeleda teistmoodi kui siiani, aga kuidas, ei teadnud… Oskasin hobust jõu ja abivahenditega allutada, aga mu käsi ei tõusnud seda enam tegema. Teadsin sisimas, et PEAB saama teisiti.

Tartus õppides sattusin ühte talli kus kohtasin Greifit! Teadsin kohe, et temast saab minu hobune. Õnneks oli ta müügis. Sõitsin 3 nädalaks Soome raha teenima ja ostsin ta ära! Greifiga hakkasin katsetama ´teistmoodi´ hobukäsitlust ja ratsutamist, alguses suhteliselt edutult, kuid teadsin, et vanaviisi enam ei taha! Ta oli ka esimene hobune, kellele trikke (istumine, lamamine, naeratamine) õpetasin ja rakendisse panin. Greifit kahjuks meie seas enam pole.

Nagu ikka hobuseinimestega vahepeal juhtub, tekkis mullegi veel hobuseid juurde. Häid lambaid ju mahub ja mis sel üliõpilasel ikka muud teha! See oli väga põnev aeg!

Valgete sokkide ja ninaga hobune on Darmo ja raudjas Elegia. Greifi paaritasin ära ja tal sündis imeilus varss Wertiigo. Ühtegi neist hobustest ma praegu enam ei oma.

Minu elus avanes uus uks, kui emotsiooniostuna soetasin endale eesti tõugu hobuse Virga. Ta kujunes minu elu kõige olulisemaks hobuseks! Ta andis endast kõik, et ma saaksin aru, et see, mida ma hobuste treenimisest tean, temaga ei toimi. Lihtsalt ta ütles mulle EI! Just tema avas mulle ukse ´teistmoodi´ hobukäsitluse juurde.

Liitusin Straightness Training Mastery Internetiprogrammiga, et selle abil oma hobukäsitluse oskusi parandada. Sain aru, et enamuse oma varasematest hobusealastest teadmistest pean ära unustama, väljuma mugavusstsoonis ja alustama Virgaga uuelt lehelt.

Kogesin edusamme nii Virga, kui oma teiste hobustega, kuid tundsin, et ainult koduõppeprogrammiga ma üksi pusides kõikidele küsimustele vastuseid ei leia. Leidsin Eda Vallimäe (http://www.ratsutamiskunst.ee) kontakti, kes ka ´teistmoodi´ hobukäsitlusega tegeles ja ta oli nõus mind juhendama. Sain esimesest tunnist aru, et ma ise üksinda lihtsalt ei näe kõrvalt kõiki olulisi nüansse. Hobukäsitlust ja ratsutamiskunsti lihtsalt pole võimalik üksinda õppida, arenguks on hädavajalik, et keegi kõrvalt juhendab.

Edaga koos viisime hiljem läbi mitu maatööd tutvustavat seminari ning lõime 2019 ratsaklubi Hobusega Harmoonias, mis ühendab harmoonilise hobukäsitluse harrastajaid üle Eesti! Klub leiad FB-st ja siit: https://hobusegaharmoonias.weebly.com/

Alates 2015 aastast hakkasin käima Soomes, ratsutamiskunsti suurmeistri Bent Branderupi treeningseminaridel vabakuulajana ja hiljem osalema ka Marius Schenderi treeningseminaridel Eestis.

2018 sooritasin Virgaga Marius Schneideri treeningseminaril Bent Branderupi maatöö- ja kordetamise testi. See on juhtimisvõtete test inimesele. Siit leiad testi harjutused, see on nr 1.1 test:  https://knighthoodoftheacademicartofriding.eu/postspage/regulations-tests/

Ma õpin, praktiseerin, nutan, rõõmustan, kukun läbi ja alustan uuesti… korduvalt…. nullist, kuid uue perspektiivi ja arusaamisega. Minu jaoks ei tähenda ratsutamiskunst ainult kindlalt ülesse ehitatud võimlemisharjutuste süsteemi, vaid ka kogumit kõigest vajalikust, et pakkuda oma hobustele parimaid elutingimusi, saavutada usalduslik suhe, treenida ning ratsutada harmoonias ja tasakaalus.

Ratsutamiskunst on minu kirg ja elustiil!

Ma olen tegelikult ratsutamiskunsti jaoks täiesti andetu. Minus on kõik, mis arengut ei toeta- olen kärsitu, udupea ja tahan kõike juba eilseks! Minu jaoks tuleb hobukäsitluse treeningutel kõik ääretult raskelt, pean reaalselt kümneid (sadu?) kordi midagi läbi harjutama või lugema, et päriselt midagi aru saaksin. Aga minus on ka see teadmine, et kõik see on minu ja mu hobuste jaoks see, mida alati otsinud olin!

Tänaseks on mu kirg kujunenud suures osas ka minu tööks. Ma naudin õpetamist ja teiste edusammudele kaasa elamast!

Ma ei ole ratsatreener, ega oma ka ühtegi treeneripaberit, erialalt olen füsioterapeut ja ratsutamisterapeut. Kõik nipid, mida treeningutel jagan, olen õppinud läbi oma kogemuste ja oma väga erinevate hobuste kaasabil. Minu õpetajateks on Eda Vallimäe, Saija Autio, Marius Schneider ja Kenneth Vansweevelt.

Olen ise pidevas õppeprotsessis ja harin end järjepidevalt nendel teemadel, mis mulle kõige olulisemad on. Harmoonilise hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti treeningutel ei saa inimene kunagi ´valmis´. See on elukestev õppeprotsess. Ma saan alati olla veel tundlikum, täpsem, konkreetsem, selgem ja tähelepanelikum partner oma hobusele.

Ja ma ei ole ideaalne! Olen kõigest inimene oma tugevate ja nõrkade külgedega! Teen palju vigu ja kui hästi läheb, siis õpin nendest kohe, kui ei, siis teen sama viga veel ja veel, kuni õppetund käes!

Ja mis ratsutamiskunsti treeningutel mulle kõige rohkem meeldib… nendel treeningutel pole vaja võistelda mitte kellegagi peale iseenda, olemaks parim versioon iseendast oma hobuse silmis!

Minu hobused täna: vasakult Destiny, Rommi, Hõbe, Paul ja Vinku