Raamiga või raamita sadul?


Vaata oma hobuse selga kui ta seisab ja
painuta teda (kael, keha).
Vaata nüüd oma hobuse selga külgsuunast. Aseta oma käed talle kõhu alla ja tõsta hobuse selga (sellises tõstetud asendis peaks hobune ratsutamise ajal liikuma).
Vaata, kas selg näeb täpselt samasugune välja, kui enne harjutust?
Tõenäoliselt mitte…

Võib spekuleerida, et isegi siis, kui laseme hobusele täpselt tema selja järgi teha raamiga sadula, siis see sobib ideaalselt ainult siis, kui hobune paigal seisab, sest seistes selja rüht ja asend ei muutu, küll aga muutub see liikudes ja painet võttes.

Raamiga sadula kuju aga jääb kogu liikumise juures samaks!

Näitena kujuta ennast ette kõndimas puukotades (jäik paindumatu tald) ja siis tennistes (tald pehme ja paindlik).
Kumb jalanõu annab rohkem liikumisvabadust?

Ratsutamiskunsti treeningutel on esimene ülesanne hobusele selga jääda.
Teiseks ülesandeks on minna hobuse liikumisega kaasa, teda tunnetada ja mitte segada.
Kolmandaks ülesandeks on hobuse keha suunamine ja vormimine soovitud suunas.

Kui ratsutan raamiga sadulaga, siis see tõstab mind hobuse seljast palju kõrgemale ja selle tõttu väheneb ka tunnetus.

Tunnetusest rääkides võib ekslikult mõelda, et ideaalne oleks ilma sadulata ratsutada, sest nii tunnetan ju hobuse selga kõige paremini?
Kuid ilma sadulata sõitmine ei ole kohe automaatselt hea ratsutamine, see soodustab toolistaku teket ning oskamatu ratsaniku korral jaotub raskus hobuse seljale ainult läbi istmikuluude (selged survepunktid).

Toolistaku vältimiseks peab ratsanik õppima ilma sadulata või ratsutamispadjaga sõites istuma hobuse seljas nii, et raskus jaguneb nii istmikule kui ka reitele (tulla välja toolistakust) et asend meenutaks rohkem seismist kui istumist.

Piltidel olevad ratsutamispadjad: Bent Branderupi educational pad (nahast, musta värvi) ja vildisadul Filzsattel soodustavad just seesugust tasakaalus istakut (ratsaniku raskust piisavalt jaotades) ja head tunnetust.

Meie keha raskus on hobuse jaoks täpselt nii raske või kerge, kui oskuslikult tasakaalus me istume. Näitena võib kergekaaluline ratsanik, kellel pole tasakaalus istakut, segada hobust palju rohkem kui kogukas ratsanik, kes oskab istuda tasakaalus.

Soovitatav oleks tänapäevaste teadmiste põhjal valida ratsastustreeninguks sadul, millel on painduv raam, näiteks nahkraam, mis võimaldab hobust segamata ta seljal üles poole kaarduda ja küljele painduda.

Ükski sadul ei pane oskamatut ratsanikku hästi istuma!
Istaku treening koos tunnetuse arendamisega on aastatepikkune intensiivne töö.
Sadul omakorda võib kõike seda soodustada või takistada!

Leave a Reply